A Letter From Tartu
by Tōnis Vilu
The Letters Page, Vol. 5 comes to you as a collection of translated letters written by authors based in UNESCO Cities of Literature who are, like Nottingham, celebrating ten years of their City of Literature status. We have contributions from Barcelona and Baghdad, from Lviv and Ljubljana, and from many other locations across the globe. Space constraints prevented us from publishing the original, untranslated letters as part of our craft-bound book, so instead we present here in digital form for your perusal.
This letter is written by 2025’s chosen City Writer of Tartu, Tōnis Vilu, and translated in our published version by Jayde Will. – Amelia Cropley
Viimased paar nädalat olen olnud Tartust väljas, ühes väikses külas põhjarannikul, kus on mu isa majake. Isa enam ei ole, maja on jäänud nüüd minu ja mu venna kanda. See mereäärne koht oli mu lapsepõlve suvedes väga oluline, viimastel aastatel, enne isa lahkumist, oli suhe tema ja selle majaga keeruline. Ma ei käinud külas just kõige sagedamini. Järsku aga vastutame selle eest meie, seda on vaja käigus hoida, hooldada. Ei ole endiselt ära harjunud, et ma pole siin enam see laps, kes oma toa vaikusesse sulgub. Mind tutvustatakse kui maja peremeest, kuigi ma satun siia endiselt üsna harva, mõnel nädalavahetusel, suvel kauemaks, talvel aga ei ole siin kedagi.
Eriti sügisel on majas imelikud hääled, peaaegu et sosinad. Vahel on ka tunne, et keegi on justkui ukse taga ja on valmis kohe-kohe koputama. Aga väljas ei ole kedagi, tubades ei ole kedagi peale minu ja venna. Võib-olla on see mõni ära eksinud väiksem loom, asume Lahemaa rahvuspargi piiril, ühest küljest piirab meid üsna metsik mets, ka meri pole kaugel.
Ma ei usu kummitustesse, aga vahel on sellegipoolest kõhe. Olen pärinud ka mitmeid teisi, rohkem kujundlikke kummitusi. Mulle öeldakse, et mul on üha rohkem oma isa nägu. Mälestused temast on kuidagi eredamad, justkui rohkem isikustatud, nüüd kui neid enam peale ei tule. Isa oli täielik esoteerik, ta uskus vist peaaegu kõike, kõige rohkem n-ö paganlikke maausu asju, aga sinna sekka eksisid ka elemendid eri religioonidest. Iga aasta oli midagi uut, midagi budismist, midagi kristlusest. Ja igal aastal uus ravimtaim, mis pidi kõik hädad imekombel ära võtma. Ta katsus seda meile ka pähe/peale määrida, aga me ei võtnud kuidagi vedu. Mina ei tea, kes ma olen ja millesse usun, nimetan ennast enamasti agnostikuks, aga viimastel aastatel on minuski palju küsimusi tekitanud spirituaalsus, olen tundnud tõmmet hingeliste küsimuste poole. Teadmata, mida sellest arvan. Ühelt poolt saan instinktiivselt aru, misasi on hing, tajun seda, aga iga hetk ähvardab kogu see õhkõrn kontseptsioon kokku variseda. Umbes sama on, kui loen nt Simone Weil’ raamatut ”Gravity and Grace”. Ta tõmbab mu sisse, aga nii, kui esitan küsimuse, et millel küll põhinevad tema müstilised arusaamad, tõmmatakse vaip jalge alt.
Nii nagu isagi, tõmbab mind pühapaikade poole, kuigi vist teistel alustel. Võimalik, et ta käis otsimas sealt midagi enamat, mulle aga lihtsalt meeldivad vaiksed, mõtisklemiseks mõeldud-ehitatud kohad – teatud vaimne vertikaalne mõõde annab omajagu ka juurde. Kui mitte midagi muud, siis huvitavaid küsimusi tekitab ikka. Paar aastat tagasi Kyotos käisingi suurema osa ajast templist templisse, istusin pikalt jaapani kiviaedade (Japanese dry garden, karesansui) ääres, kogudes rahu ja mõtteid.
Üks koht, mis on läbi aastate meile mõlemale olnud oluline, on Kuremäe klooster. Lapsena käisin seal kooliekskursioonil ja see jättis minusse oma teistsugususega, isemoodi hingamisega sügava jälje. Olen seal käinud pärast mitmeid kordi, koos isa ja vanaemaga, aga hiljem ka üksi. Nüüd on mu suhted selle kloostriga väga vastakad, ühelt poolt need toredad mälestused isast ja vanaemast ning mingist teistmoodi rahust, teisalt häirib mind sügavalt see, et Kuremäe klooster allub Moskva patriarhaadile, kelle verehimuline patriarh Kirill on Putini liitlane ja õigustab sõda Ukrainas. Siiski, arutasin ühe hea ja targa sõbraga seda asja ja ta ütles, et nunnad ise pole ilmselt väga milleski süüdi, nad pole ju sõjardid. Otsustasin siis sel suvel üle mitme aasta seal ikkagi ära käia, isa sünnipäeval, natuke nagu tema mälestuseks. Kõik oli üsna rahulik, kuniks nägin kirikuuksel kalendrit, mille keskel oli pilt sellestsamast patriarh Kirillist ja minus kihvatas jubedalt.
*
Üht isa sõpra ähvardab riigist väljasaatmine, tema varjupaigataotlus lükati tagasi, ei oleks minust õige siinkohal väga täpseid detaile jagada, aga mu meelest on tegu heasüdamliku inimesega, kes on kahjuks jäänud bürokraatia hammasrataste vahele. Ta oskab rahuldaval tasemel eesti keelt, on eesti patrioot, kes osales aastaid aktiivselt siinses muusikaelus, tal on siin palju sõpru-kolleege, kes on tema väljasaatmise vastu. Ta ütles, et kodumaale saatmine on – eriti tema halveneva tervise juures – justkui surmaotsus. Oht elule on ilmselge, aga miskipärast kohtus ei peetud seda piisavaks. Ta peab iga päeva justkui oma viimaseks.
Mul on võimetu tunne, ma ei oska teda aidata, kohus on teinud oma otsuse, politsei pani paika kuupäeva, millal ta peab riigist lahkuma.
Me küll pole pärast mu lapsepõlve, kui ta rohkem meil külas käis, omavahel väga suhelnud, aga pärast isa surma on olnud rohkem kokkupuuteid. Olen justkui pärinud väikse tüki sellest sõprusest, olen isa sõpradele kontakt teispoolsusega. Mida nad küll mõtlevad, kui nad näevad mu üha rohkem isaga sarnanevat nägu?
Sõidan homme talle külla, see võib olla meie viimane kohtumine, ehk isegi kontakt üldse. Ma ei oska talle midagi viia, kuigi tunnen, et peaks. Lilli ju ometigi ei vii, see on väga sobimatu ja morbiidne – kust üldse selline mõte! Raha võin anda. Aga mõtlen pigem midagi väikest, midagi… inimlikku.
Jalutan mööda väikest metsarada mere poole, pilk raskete mõtete tõttu maha suunatud. Männiokaste vahel hakkavad silma väiksed kuivad ja mustad käbid. Suvevaheajal sai vanasti nendega siin köögis ühe puupliidi alla tuld tehtud. Parasjagu väiksed, et ühtaegu söök valmis saaks ja tuba liiga palavaks ei köeks. Vanaema korjas neid hea meelega. Aastaid-aastaid hiljem hakkas isa neid ükshaaval inimestele kinkima, uskudes, et neis on mingi suur tervendav vägi. Korjan ühe männikäbi, see mahub pihku ära ja on mõnusalt krobeline. Ma kingin selle isa sõbrale, see tundub järsku väga sobiv. Ei, käbis endas ei ole väge, saan nüüd aru, et jõud on kinkimises, teiste peale mõtlemises, interaktsioonis. Aga kuidagi olen mööda seda teist teed pidi jõudnud ikka sellesse samasse punkti.
The Letters Page, Vol. 5, which features the English-language translation of the above letter, alongside eight others and an introduction from Jon McGregor, is now available to purchase here.
Featured image credit: Unsplash/Amber Kipp
theletters.page 